Volkswagen Polo 86c2F, ladina keeles
Õnnetus kuubikulus.
Alustagem otsast. Eelmises postituses mainisin põgusalt, kuidas sinisel mingi lollakas relee maha põles. Tegu oli mingisuguse eelsüüteküünalde releega, mis kuidagiviisi kokku kärsatas ennast ja aku tühjaks imes. Viga sai kiire lahenduse, kui asendusrelee kaubiku pealt maha sai nokitud, ning sõit jätkus. nädalake hiljem aga oli aku jälle tühi ja relee plõksis kui süüdet anda. Arvasin, et ju siis on kuskil elektrisüsteemis mingi suurem koll ja sinine jäi seisma.
Kohe peale ostmist käisin valgega ülevaatusel. Sadasin lampi uksest sisse ja ütlesin et vaadake üle. Defekteeriti lekkiv pidurivõimendi ja surnud sarniir. Suure hurraaga kruvisime võimu küljest, ise kordagi mõtlemata, et mis ingli [VW Bot: "Keel korda!"] moodi peaks pidurivedelik võimendi korpusesse saama, et sealt lekkida? Pedaali vajutades piserdas justkui võimendi valtsi vahelt pidurimööglit välja. Kui kapotialla ruumi rohkem tekkis, siis avastasime ka lekke tegeliku põhjuse - piduritoru oli katki. Täpselt nii "hea" koha pealt et viskas peenikese nire üles kuidagi võimu serva vahelt. Mingitel täpselt teadmata põhjustel sai ikkagi varuosa võimendi koos uue peasilindriga külge löödud. Aga löödagu või maha, pidureid järgi ei saa. Üks kontuur toimis ilusti, teine täiesti null. lihtsalt ei võta vedelikku süsteemi. Teate ju isegi kuidas edasi - alguses proovid viisakalt, pühid maha tilkunud õli täpid kokku ja üritad loogiliselt mõelda. Proovisime vana silindrit tagasi, ikka täiesti null. tõmbasime mõlemad silkud lilleks laiali, puhastasime, veendusime et asi töötab, aga auto peal ikka null. Garaaž oli juba ammu ära lagastatud ja ise ka ülepea õliga koos. Loobusime selleks päevaks, sõitsin koju pidurdava vasaku esimese ja parema tagumise rattaga.
Möödus mitu nädalat, enne kui valgele uuesti ligi läksime. Seekord tõime kolmanda silindri, see töötas laua peal kuivalt kõige paremini. Auto küljes veendusime aga jätkuvalt, et ... Veel oma viis tundi valjuhäälset ropendamist, lagastamist ja ohtrat ajugümnastikat hiljem loobusime ka selleks päevaks. Sõber lubas tööjuurest survepoti tuua, et proovida alt üles õhutada. Seekord sõitsin koju ainult pidursdava vasaku erirattaga. Vihma sadas ja rehvid on eepilise 145 laiusega. Selline kombinatsioon peatub igalt kiiruselt paugupealt 300 meetriga.
Katse kolm survepotiga ei läinud samuti edukalt. Vedelik lihtsalt ei läinud süsteemi, mis siis, et mitu bar-i rõhku järgi oli. Lõpuks lendas voolik kuskilt otsast minema ja lõi Ca. pudelitäie DOT-4 mööda garaaži ja meie silmnägemist laiali.
üks sõber tavatseb öelda : "peabki valus olema, kui sa nii loll oled" - Alles peale seda kõike tuli meil mõte vana võimendit tagasi proovida. Kuigi mõlemad olid auto peal töötanud võimendid, siis lauale asetades oli neil silindrit lükkava hoovakese kauguse vahe umbes sentimeeter. Lappisime vana võimendiga süsteemi kokku ja umbes veerand tunniga oli kogu torustik õhutatud ja neli ratast jätsid asfaldile neli musta jutti.
Esimelsel korral, kui piidreid näppima hakkasime sai külge keeratud ka uus õõtshoob. Samas veendusime, et täiesti läbi on ka rooliots. Omamoodi komöödia oli selle tüki tellimisega, sest viimase aasta jookusl on need maailmast otsa saanud, ning juurde ei plaanita ilmselt teha. sain esialgu üldse vale tüki, kuid pärast kaevati kuskilt maailma lõpust viimane õige tükk välja, aga lubati, et rohkem ei saa ka. Külge sai too rooliots vist viimase piidrite näppimise korra ajal, ehk justkui oli lootust, et nüüd võiks sõita uuesti ülevaatusele. Kordusülevaatus oli tasuta kuu aja jooksil, selle magasin loomulikult paar päeva maha, aga mott oli üleval, sest valge sõitis päris hästi, ning lootsin talle üv ära teha.
Vahepeal nokkisime ka sinise korda uuesti. Tal ei olnudki relee pe****s, vaid tagumise akna kojamehe hoovastik kinni ussitanud. Sellel autol töötab kogu elekter ka ilma süüteta, niisamuti ka kojamehed. olin näpuga kojamehe sisse lükanud, kuid kuna hoovad olid kinni, siis ta ei pühkinud. Samas voolu lasi mootorile peale. Nii ta jäigi voolu alla ja imes lõpuks aku tühjaks. Praegu instaleerisin kojamehe asemel ühe gabariiditule pirni, siis on vähemalt näha, kui vool peale tuleb. Sest relee plõksib ikka ja laseb elektrit läbi, isegi kui lõpptarbijat pole, ning nii on oht, et mingi hetk jääb jälle kojamees voolu alla, isegi kui mootori tagant pistik ära tõmmata. Ühesõnaga sai sõitma.
Remondist siis niipalju, edasi kiire ülevaade sellest, kuidas ma kohtusin Aleksey-ga.
Ühel tavaliselt vihmasel õhtul hakkasin parasjagu tööle minema (õine vahetus), kui avastasin et sinisel on üks tagumine rehv täiesti tühi. Meeh, "kas mul Polosid vähe on" muigasin, ning võtsin riiulilt valge võtmed. Hommikul kell 7 lõpes minu tööpäev, ning algast paljude teiste oma. Ja siis me kohtusimegi - mina sõitsin paremkurvi paremas servas, tema sõitis vasakkurvi vasakus servas. Jõudsin isegi seisma jääda enne, kui Nissan mulle otse kümpi lendas. Ju mees magas alles või jumalteab mida.
niipalju siis sellest! Raamid paistavad esialgsel vaatlusel sirged. Kindlustus loeb auto mitte taastatavaks. Enne ei hakka torkima, kui paberid aetud on, eks siis paistab.
