DIY: Metalli kaitsmine rooste eest.

[marco]

Natuke uurisin, kuidas oleks kõige mõtekam metalli kaitsta ja edastan selle info ka teile.


See, et plekk on enne töö kallale asumist vanast värvist, pahtlist ja roostest puhtaks tehtud, on väga hea. Selgituseks nendele, kes seda tööd liigseks peavad, toon mõned põhjused, miks nii hea on.
a. Hea tulemuse saavutamiseks peab olema selge ülevaade, kus on läbiroostetanud kohad (augud), kus on rooste tunginud värvikihi alla, kus varem tekkinud vigastused (mõlgid), mida ei ole korralikult remonditud. Kui värvikiht on peal, ei pruugi pealt nähagi olla, et plekk vajab remontimist.
b. Puhtaks tehtud plekiga on mõnus töötada, töökoht on puhas, seda on hea keevitada, hea rihtida. Versus: värv ja pahtel keevitamisel põleb ja ajab musta suitsu, rihtida ei saa, kuna värvikiht on suhteliselt pehme, sellele lisandub tihti ka allpool olev mastiks.
c. Ei ole riski, et tulevikus, kui autot värvima hakkad, tekivad mahtkahanemised (lohud), värvi ja kruntide läbikumendumised, nn. ämblikuvõrgu" tekkimine, kui auto päikese käes seisab jne.
KOKKUVÕTTES: ON MEELDIVAM TÖÖTADA JA SAAME PAREMA TULEMUSE. Mina isiklikult pean esimest väga oluliseks!

Kui töötad niiskes ruumis või koguni õues, siis kipub puhastatud plekk õige kiiresti rooste minema. Niiske võib olla ka selline ruum, mis esmapilgul tundub täiesti kuiv. Siiski võin enda kogemustest öelda, et rooste ei lähe plekk ainult pideva küttega ruumis. Kui näiteks suvekuudel kütet sees ei ole, läheb õhuniiskus nii suureks, et plekile tekivad mõne päevaga roostelaigud. Nende vältimiseks on mõned võimalused. Võiks kasutada fosfateerimist. Selleks vajad fosfateerimisvedelikku. Osta saab seda näiteks Benefitist. Kulu ei ole suur. Ise seda ei kasuta, kuna töötan kuivas ruumis ja probleemi ei ole. Konsulteerisin Peeter Sarevetiga Benefitist ja tema soovitab pleki pinnad fosfateerimisvedelikuga üle hõõruda. Selleks on sobiv vahend "karukeel". Saadaval samas. Pind jääb peale kuivamist kergelt sinaka läikega ja on rooste suhtes passiveeritud. Fosfateerimiskihi võib peale plekitöö lõppu värvikihtide alla jätta.
Teine võimalus oleks kogu "haljas" pind kergelt üle kruntida. Puuduseks on see, et töö koht tuleb iga kord jälle uuesti krundist puhastada ja peale keevitust jälle kruntida. Ka kipub krunt kuumuse tõttu siiski kõrbema ja ajab suitsu.
Mina eemaldaksin enne värvitöö alustamist sellise krundikihi täielikult. JÄLLE LISATÖÖ!




Kui plekitöö on valmis, siis tuleks kogu pleki pind mehhaanilise terasharjaga veelkord üle puhastada. See on vajalik uuretesse tekkinud rooste ja mustuse, samuti musta oksiidikihi eemaldamiseks. Kui see tehtud, siis pesu. Pesuks on hea kasutada pesukannu. Vedelikuks silikoonipesuaine. Piserdad pinna märjaks ja hõõrud "karukeelega" pinna puhtaks. Siis loputad ja kuivatad. See operatsioon on vajalik mustuse, rooste, rasva ja oksiidide eemaldamiseks. Pesuvedelik muutub hõõrumisel üsna mustaks.

Selline pestud pind tuleks võimalikult kohe katta roostereaktiivse krundiga (RR-krunt, happekrunt). Sellise krundiga on mõtet katta ainult puhast metallpinda. Värvi peale ei ole seda mõtet kanda, sellel ei ole toimet. Reaktsioon toimub metalliga. RR-krunt on kahekomponendiline, 1:1 vahekorras, poolläbipaistev. Paksult ei ole vaja katta, ainult üks kiht, nii et pind oleks kaetud. Selliselt ei ole kulu väga suur, kogu auto seest ja väljast vast 1 ... 1,5 liitrit.
RR-krunt muudab teraspleki rooste suhtes passiivsemaks (rooste ei teki nii kergesti kui töötlemata pinnal).
RR-krundil lase kuivada u. 40 minutit ja kata 2-komponendilise krundiga. See on vajalik parema nakkuvuse saavutamiseks! Võib kasutada kas punast, halli või mõnda muud 2-k krunti. Ka täitevkrunt sobib. Krundi kulu sõltub muidugi ka kruntijast kuid pakun vajalikuks koguseks u. 2 ... 3 liitrit töösegu (koos kõvendi ja lahustajaga).

Selliselt krunditud ja täielikult kuivanud pind on aluspinnaks kõikidele järgmistele maalritöö operatsioonidele: pahtel, täitevkrunt, värv.

See oleks nii, kui sa ei jätaks autokeret "talvituma". Asi on selles, et selliselt krunditud pind ei ole niiskuse eest kaitstud. Muide, ka pahtel imab endasse õhuniiskust ja see jõuab metallini, võib tekkida korrosioon (roostetamine). Selleks, et tekitada niiskust mitteläbilaskev kaitsekiht, oleks vaja krunditud pind värvida. Mina nimetan seda alusvärviks. Olen arvamusel, et alusvärv on igal juhul hea. Ka siis, kui ei järgne "talvitumine", vaid hakkad kohe pahteldama. Kasutada võiks mõnda vähe odavamat, kuid siiski kvaliteetset 2-K värvi. Meeles tasub pidada seda, et iga kord tuleb pind matistada, kui järgmist kihti peale kannad!

Põhjamastiks tuleks kanda ka põhja all ikka normaalselt värvitud pinnale. Põhja all peaks see värvikiht just eriti korralikult tehtud olema.




Natuke lisa ka fosfateerimisest:

Törts veel selle metal-prepi kohta. Kui teema puudutab nn.roostemuundurit siis on Sul absoluutselt õigus. Kui seda löga üldse kasutada siis väikesel pinnal ja ise soovitan järgmisel päeval kõik lahtise maha lihvida - ehk jääb vaid
roostekohtade sisse. Aga üldiselt üks enesepetmine kuna iial ei tea rooste sügavust ja aine mõju sügavust.
"Metal Prep" on aga teine põhimõte. Tegu on nn. külmfosfaatimisega ja ainet hangi "ainult" tunnustatud värvifirmalt (reklaami ei tule, mõtle ja uuri ise) , CRC, Motip ja sellised sõbrad sinna hulka ei kuulu.
Halja metalli "metal-prepiga" töötlemine on tegelikult ameerika koolkond ja see töö käib järgmiselt;
aine konsentraat lahustatakse vajaliku hulga veega (tavaliselt teras 1:2 ja alum. 1:3) ja höörutakse pinnale kas jämeda karukeele või keskmise jämedusega terasvillaga. See on vajalik reaktsiooni tekkimiseks ja pinna puhastamiseks. Tegu ongi ühelt poolt puhastava ja teiselt poolt fosfaativa protsessiga. Lase minut seista ja pühi kõik kvaliteetse puhta kaltsuga ära. Pind peab olema täiesti kuiv! Lase veel ca. kümme min. seista ja puhasta kogu pind lahustiga (näit. nitrolahusti). Valmis pind ei tohi olla valge ega lilla vaid on täiesti metallivärvi aga kerge vikerkaaretoonis varjundiga. Kuivanud fosfaadikiht on väga tugev ja hästinakkuv.
Nüüd aga oluline; kui kasutada seda meetodit, pole nüüd happekrundist enam mingit kasu, kuna see ei reageeri juba fosfaaditud pinnaga, sestap soovitan edasi minna kas 2K epoksiid- või 2K-kombineeritud (epoksiid/polüuretaan) krundiga. Kui paned happekrundi fosfaaditud pinnale ei teki reaktsiooni ja aine kuivamisaeg läheb väga pikaks ehk on oht et katad järgmise materjaliga liiga märja pinna. Ise eelistan siiski euroopalikumat moodust - happekrunt
(selle sisse on see metal-prep osa nn. sisse ehitatud) täiesti haljale metallile + polüuretaankrunt.
Mis puudutab hapekrundi ja järgmise kihi vahelist kuivamist, siis kuna mina tarnin materjali mida Märt kasutab siis julgen ka kommenteerida - materjalil on antud min. kuivamisaeg enne järgmist kihti - see on 30 min. Minu soovitus on min. 40 min. kuna peamine oht on alati lõpuni reageerimata materjali katmine järgmise ainega ja seetõttu kihtidevahelise tugevuse (nn. interlayer tension)vähenemine. See on aluseks hilisemale irdumisele. Parem
pikem, kui lühem kuivamine - 2 tundi on veel OK. Sest kui kuskil töötab 1000 inimest et välja mõelda tehnoloogiat ja kuskil teises otsas 100 000 inimest seda kasutab, pole mõtet jalgratast leiutada - vaata vahekuivamisaeg kas purgilt või toote tehniliselt juhendilt!
Ja ärge jah pahtlit vesilihvige, armsad sõbrad, võimaluse korral ärge vesilihviga ka midagi muud - kui ,siis viimase kihi füllerit peenviimistluseks kui te seda just tegema peate - P800-P1000, P1200 juba mõtetult peene. Ja loomulikult võib vesilihvida lakki, kui tahad teha tõesti excellent tööd - siis kahe lakkimiskorra vahel juba P1200 ok. Ja kasuta alati kergelt pehme tallaga klotsi . Need kes seda tööd ametiks teevad ja selle ala arengutega kursis on, kasutavad värvieelselt P500 kvaliteetset ketast koos pehme vahetallaga 3 mm. võnkega lihvmasina all ja servadel pehme alusega käsilihvpaberit (kuiv) P600. Tuleb väga ilus tulemus, aga kiiremini ja puhtamalt kui veega.